Postitused

„Ma tean, kes ma olen ja kus ma olen,“ lausub Smitech OÜ insener ja kaasasutaja Andres Kruglov enesekindlalt. 28-aastasest noormehest õhkub rahulolu ja põnevust. Vaatamata oma noorele eale on ta äärmiselt elutark ning tasakaalukas. Ta langetab intuitsioonist lähtuvalt teadlikke otsuseid, mis on teda juhatanud just siia punkti, kus ta hetkel on. Olles avatud arengule nii isiklikus kui ka tööalases elus, ei sea ta endale rangeid piire, vaid laseb elul üllatada. Selleks, et õnnelik olla, peab Andrese arvates toimuma pidev areng. „Kui on midagi, mida praegu kohe ei oska, siis iga uus väljakutse on rohke arengu võimalus.“ sõnab ta entusiastlikult.

Andres on kasvanud üles Lasnamäel ning lõpetanud Tallinna Laagna Gümnaasiumi. Ta tunnistab, et põhikooli ajal oli tähelepanu kõigel muul peale õppimise. See muutus, kui kaheksanda klassi lõputunnistusel seisis matemaatikas hinne kaks ning vanemad otsustasid sekkuda. Nad leidsid õpetaja, kelle juures Andres käima hakkas ning kes suutis matemaatikat õpetada selliselt, et ühtäkki sai noormees kõigest aru. „Ma tundsin, et mul läks pea matemaatika koha pealt lahti. Olen siiani oma õpetajale selle eest väga tänulik. Samal ajal hakkasid muutuma ka minu senised prioriteedid ja väärtushinnangud ning ka sõpruskond vahetus täielikult. Nendest sõprades, kelle tol ajal valisin, on saanud tugev sõpruskond, kellega siiani sageli kokku saame ja elavaid arutelusid peame. Ümbritsen end senini inimestega, kellega koos on võimalik areneda,“ meenutab Andres elulist pöördepunkti  ning selle positiivseid tagajärgi. Ehk ei oleks ta muidu ka TalTechi Mehhatroonika erialale õppima läinudki. See oli muuhulgas ainus eriala ülikoolis, kuhu Andres peale keskkooli lõppu oma paberid viis.

Eriala valik läks täppi, kuna seal õppides oli võimalik proovida kõike: mehaanikat, elektriga seotut, programmeerimist, disaini ja 3D modelleerimist. Olgu ka mainitud, et kõik elektroonikaga seonduv on Andrese jaoks siiani müstiline. Suuremat huvi hakkas ta tundma aga tööstusautomaatika programmeerimise vastu ning peale ülikooli lõppu sai tööle kohe ka väga heasse ettevõttesse IPTE Automation. Ettevõte tegeleb kõrgeima taseme automaatikaga, kus pakutakse täislahendusi kontseptsioonist teostuseni: „Algus oli raske, sest seal olid väga komplekssed masinad ja läks mitu kuud aega enne, kui hakkasin asjadest nö aru saama. Mul oli küll mentor, kelle käest sain küsimusi küsida, kuid pidin saadud info enda jaoks ka lahti mõtestama. Saades viimaks vajalikud teadmised kätte, läks töö väga põnevaks. Käisin välislähetustel ning see oli äärmiselt silmi avav kogemus. Tegime tellitud masina Eestis valmis, testisime ning seejärel võtsime osadeks ning saatsime kliendile. Kliendi juures tuli see siis taas kokku panna ning veenduda masina töökindluses. Mäletan, et Hiinas viibides olid mul mõned 12–14-tunnised tööpäevad, aga kogemus oli seda väärt. Kuna projektiga töötades tekkis sportlik huvi seda edukalt teostada ja viibisime välislähetustel kindla arvu päevi, siis olid pikaleveninud töötunnid mõistetavad.“

Kaks ja pool aastat ettevõttes oli piisav aeg, et omandada vajalik oskusteave ning liikuda edasi ettevõttesse Beckhoff, kus töö iseloom oli varasemast erinev. Seal oli võimalus õppida rohkem automaatika arhitektuurilist poolt ning abistada erinevaid ettevõtteid projektide valmimisel. Taaskord andis see Andresele uusi teadmisi ning valmistas ette järgmiseks sammuks.

Smitechi asutaja Sander ning Andres olid kursavennad TalTechi ajast. Andres meenutab Sandrit kui väga ettevõttlikku noormeest, kelle puhul oli selge, et ühel päeval teeb ta oma ettevõtte. Ühel hetkel märkas Andres LinkedInis Sandri üleskutset, kus ta otsis projekti programmeerijat ning üsna pea asuti suhtlema omavahel ka partnerluse teemal. Koostöö sobivuse katsetamiseks lepiti esmalt kokku, et proovitakse koos projekti vedada ning see õnnestus hästi. Oma oskuste poolelt täiendavad noormehed teineteist. Ühel on tugev programmeerimise kogemus ning teisel projektijuhtimise oma. Esimese projekti käigus pandigi alus ühise usalduse ehitamisele ning siiani on see ajas vaid kasvanud.

Andres peab oma alaks just tööstuses kasutatavat automaatikat ja tootmise automatiseerimist. Seda on ta oma sõnul õppinud vaid praktilise töö käigus, sest ülikoolis antakse ülevaade pigem selle olemusest, kuid mitte praktilisest sisust. Vahepeal kaalus Andres ka magistriõppesse astumist, kuid otsustas esialgu siiski võtta vaid aineid, mis teda tõeliselt kõnetasid, mitte täismahus õpet. See iseloomustab hästi Andrest, kes nopib teadlikult elus just selle, mis teda soovitud eesmärkide suunas edasi aitab. Selliselt laob ta tulevikule vundamenti. Tulevikuplaanidest räägib noor mees enesekindlalt ja elutargalt: „Smitechiga soovime pakkuda tootmisettevõtetele kvaliteetseid ja nutikaid lahendusi. Meil on olemas piisaval tasemel kogemuste pagas ja pealehakkamist ning entusiasmi, et seda teostada. Usun, et oleme õigel teel. Hetkel tunnen, et just Smitech on see, kuhu tahan panustada ja Sandriga koostöös ettevõtte tugevaks ehitada.

Elu on salakaval ja lasen sellel ennast üllatada. Teen otsuseid lähtuvalt sellest, mida elu jooksvalt toob ning ei sea endale piire ja haaran õnne sabast kinni, kui näen võimalust. Tahan küll olla hea insener, kuid eesmärgiks on arendada ennast mitmekülgselt ja lõppkokkuvõttes kasvada heaks juhiks.“